Helikaart

Allikas: Teadmusbaas

Helikaart

Helikaart on arvuti üks komponent, mis võtab vastu ja väljastab helisignaale. Heli väljastamisel kõlaritesse või kõrvaklappidesse tekitatakse õhuvõnked, mida inimene tajub helina. Helikaarte kasutatakse kaasajal näiteks arvutimängudele helikomponendi lisamiseks või digitaalse muusika loomiseks. Helikaart võib olla emaplaadile integreeritud või eraldi lisakaardina, mis ühendatakse tavaliselt emaplaadi PCI, PCI Express või (vanemate helikaartide puhul) ISA siiniga.

PÕHIKOMPONENDID

Igal helikaardil peab olema digitaal-analoogmuundur, mille abil muudetakse digitaalsed andmed analoogsignaaliks. Tekkinud analoogsignaal saadetakse seejärel näiteks kõrvaklappidesse või helivõimendisse TRS konnektori või mõne muu standardse ühenduse abil.

Samuti on enamikul helikaartidel olemas analoog-digitaalmuundur, mis muudab sissetuleva helisignaali diskreetsignaaliks, võttes väikeste ajavahemike (tuhandeid kordi sekundis) tagant analoog-helisignaalist hetkväärtusi (sample). Saadud hetkväärtused viiakse digitaalsele kujule ning salvestatakse arvuti mällu, kus neid hiljem vajadusel muudetakse.

Digisignaaliprotsessor (DSP) on spetsiaalne mikroprotsessor, mis tegeleb helisignaalide töötlemisega. DSP on helikaardi oluline komponent, sest see vähendab keskprotsessori koormust ning kiirendab oluliselt heliga seotud multimeediarakenduste tööd. DSP kasutab keerulisi algoritme, mille abil saab tekitada heliefekte (näiteks kajaefekt).

Süntesaator võimaldab helikaardil helisid genereerida. Helikaardil võib olla kas FM-süntesaator (Frequency Modulation synthesizer) või lainetabelisüntesaator (Wavetable synthesizer). FM-süntesaator tekitab heli puhtelektrooniliselt, lainetabelisüntesaator aga kasutab heli loomiseks reaalsete muusikainstrumentide salvestatud helinäidiseid. Uuemad helikaardid kasutavad enamasti lainetabelisüntesaatorit, kuna sellega tekitatud heli kõlab võrreldes FM-süntesaatoriga tõepärasemalt.

TÜÜPILISED PARAMEETRID

Helikaarti iseloomustavad näitajad:

Bitisügavus (bit depth) – digiteeritud heli kodeerimisbittide arv. Mida suurem on bitisügavus, seda täpsemini saab analoog-helisignaali hetkväärtusi digitaalsel kujul esindada ning seda kvaliteetsem on taasesitatud või salvestatud heli. Helikaartide bitisügavus ulatub 8-st kuni 32 bitini. Tänapäeval on enamik helikaarte vähemalt 16-bitised.

Helikanalite arv – stereoheli jaoks piisab 2 helikanali olemasolust, kuid näiteks 7.1 ruumilise heli saavutamiseks on vaja 8 kanalit.

Digitaalsignaaliprotsessori (DSP) olemasolu

Heli diskreetimissagedus (sampling rate) – mida kõrgem on diskreetimissagedus, seda loomutruum on digitaalse heli esitus. CD-kvaliteediga heli saamiseks peaks helikaart võimaldama vähemalt 44,1 kHz diskreetimissagedust.

Süntesaatori tüüp ja polüfoonilisus – polüfoonilisus näitab, mitut häält oskab süntesaator samaaegselt mängida.

MIDI liidese olemasolu ja ühilduvus MIDI üldtingimustega (General MIDI)

Signaal-müra suhe (Signal-to-noise ratio ehk SNR) – väljendatakse detsibellides (dB), iseloomustab helisignaali puhtust. Mida suurem on signaal-müra suhe, seda puhtam ja kvaliteetsem on heli.

Pooldupleks/Täisdupleks – kui helikaart toetab täisdupleksit, on võimalik sisend- ja väljundkanaleid samaaegselt kasutada, pooldupleksi korral see võimalus puudub.


Allikad

http://www.hot.ee/tanelioma2/heli.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Helikaart

Koostaja: Marianna Soosaar