Valideerimise

Allikas: Teadmusbaas

Valideerimine

Metoodika valideerimine on protsess, mille eesmärk on välja selgitada, kas metoodika vastab eesmärgile , st. kas ta kõlbab analüüsiks, milleks teda soovitakse kasutada. Valideerimise käigus reeglina määratakse metoodika karakteristikud ja piirangud ning selgitatakse välja, millised mõjurid võivad neid muuta ja mil määral. Valideerimine võimaldab demonstreerida, kas metoodikaga saadud tulemused on usaldusväärsed ja kas antud metoodika on sobiv antud analüüsiks. Täiendavaid selgitusi valideerimise eesmärgi kohta leiab mõõtetulemuse jälgitavusele pühendatud alajaotusest. Valideerimise andmetele tuginedes saab metoodikat parendada: leida võimalikud veaallikad ja elimineerida nad.

Valideerimise käigus määratakse enamasti mõned (vahel ka kõik) alajaotuses käsitletud metoodika parameetrid. Samas ei ole valideerimise põhiliseks eesmärgiks mitte nende parameetrite määramine vaid ikkagi metoodika eesmärgile vastavuse määramine. Seetõttu ei pruugi valideerimine piirduda nende parameetrite määramisega vaid vajalik võib olla ka mitmesuguste muude eksperimentide läbiviimine. Allpool vaatame mõningaid näiteid selle kohta, kuidas otsustada, mida valideerimise käigus konkreetselt teha.

Valideerimise vahendid

Metoodikate valideerimisel kasutatakse järgnevaid vahendeid:

Puhtad reagendid ja maatriksid

Need on reagendid ja maatriksid, kus analüüdi sisaldus on tühine. Inglise keeles on tähistab neid laialt kasutatav sõna blank. Puhtaid reagente ja maatrikseid saab kasutada selleks, et selgitada välja, milline osa analüütilisest signaalist pärineb analüüdilt ja milline osa pärineb muudest allikatest. Selleks tehakse nn tühikatsed.

Eelmiste analüüside proovid

Eelmiste analüüside proove (kui nad on stabiilsed) saab kasutada laborisisese pikaajalise korratavuse määramisel ja kontrollkaartide koostamisel.

Rikastatud proovid

Proovi analüüdiga rikastamiseks (spiking) nimetatakse proovis analüüdi sisalduse tõstmist analüüdi lisamise teel.