Verifitseerimise

Allikas: Teadmusbaas

Tarkvara verifitseerimine on see osa tarkvaraarendusest, mille eesmärk on teha selgeks, kas loodud tarkvara vastab kõigile etteandtud nõuetele.

On olemas kaks erinevat lähenemist verifitseerimisele:

  • Dünaamiline verifitseerimine ehk testimine - hea programmivigade leidmiseks
  • Staatiline verifitseerimine ehk analüüs - kasulik programmi korrektsuse tõestamiseks, võib anda valehäireid.

Dünaamiline verifitseerimine (test, eksperimentatsioon)

Toimub tarkvara töötamise ajal ning dünaamiliselt kontrollib selle käitumist. Neid teste saab panna kolme perekonda:

  • Väike test: testitakse ühte funktsiooni või klassi
  • Suur test: testitakse klasside gruppe, nt:
    • mooduli test (üks moodul)
    • integratsioonitest (rohkem kui üks moodul)
    • süsteemitest (terve süsteem)
  • Vastuvõtutest: formaalne test vastuvõtukriteeriumite kontrollimiseks
    • funktsionaalsustest
    • ebafunktsionaalsustest (jõudlus, stress test)

Staatiline verfitseerimine (analüüs)

Kontrollitakse kas tarkvara vastab nõuetele koodi vaadeldes enne selle käivitamist:

  • Koodimis konvektsioon
  • halvad tavad (anti-pattern)
  • software metrics (tarkvara meetrika(?))
  • formaalne verifikatsioon

Viited

Artikkel on tõlge siit

Anti-pattern

Sofware metric



Tõnu Taal TA15

Tagasi